Arvustus Johannes Barbaruse "Fata Morgana" kohta

Olles lugenud Barbaruse kahte erinevat luulekogu, võin väita, et tegu on ikka väga eriilmeliste teostega. Võrreldes "Geomeetrilise inimesega", on "Fata Morgana" hoopis elulisem ning minu jaoks meeldivam. Teose luuletuste üldised motiivid ning läbivad teemad on kogu aeg enam-vähem samad. Igas luuletuses kirjeldab Barbarus naist, seda küll väga erinevate nurkade all. "Introduktsioonis" toob Barbarus esile naise jumalikkust ning ilu, "Tütarlapse kevade aimdustes" kirjeldab Barbarus tütarlapse välimust ning sisemist võitlust. Ta loob sellest neiust puhta ja rikkumata tütarlapse mulje. "Ilmutus II"-s kirjeldab ta naisi kui mängureid, kes mängivad meeste peade ning südametega ja lõpuks ajavad need vaesed olevused üldse hulluks. Luuletustes "Öö" ja "Öine kirg" maalib Barbarus naisest päästja rolli, keda palutakse, et ta meeste hinged päästaks kiustatuste käest. Lisaks on igas luuletuses tegemist nagu mingi põgenemise või ohverdamisega. Lugedes teost "Fata Morgana", tekib selline masendav ning kurb meeleolu. On tunda, et erinevad tegelased, läbi kelle silmade need luuletused on kirjutatud, on tõsises võitluses iseendaga. Barbarus oskab kirglikult ning värvikalt selle sisemise võitluse tundeid edasi anda. Tekib tunne, nagu elaksin seda ise läbi. Kuid pärast kõigi nende luuetuste lugemist, tunnen ennat justkui tühjaks pigistatuna. Võibolla on tegemist liiga intensiivsete ning dramaatiliste värssidega. Kuid see on loomulikult maitse asi, mõnele inimesele dramaatika ning dramaatilisus meeldib, mõnele mitte.