Johannes Barbarus on väga kriitiliselt meelestatud Eesti kirjanduse suhtes. Ta leiab, et kõik ajakirjad ning ajalehed on sisutud. Neist kõigist haigutab vastu vaimne tühjus. Looming tiirleb ümber raha, puudub vaimustus. Kritiseerib kirjanduslikku parlamenti E.K.L. Leiab, et kirjandusilmas valitseb hauavaikus. Hoiatab tööliste higilõhna pealetungi eest, püüab kirjanikke ergutada ja äratada.
Johannes Barbarus rõhutab, et ei ole vaja salongiluuletajaid, neid on niigi. Ta tahab saada tuleviku rajajaks ja küündida kõrgemale. Barbarust ärritab vana kopeerimine ning kirjanike mugavus: "Meie asi on luulet-elu edasi wiia. Pange tähele elujõulised, pange tähele jäljendajad, jäljendajate epigoonid. Variatsioonidest on küll! Ses suunas on arwustajail õigus nurisda üliproduktsiooni kohta. On ääretu igaw ja wastik lugeda rahwaluule immiteerimist, wana kordamist, millisele atawistlisele kalduwusele isegi mõned noored wastu panna ei suuda."
Barbarus püüab kirjanikes meelsust sütitada, ta soovitab niiöelda jalad kõhu alt välja võtta.
Barbarus leiab, et inimestel on täiesti vale arusaam luule ülesandest. Inimesed loovad ja loevad luulet, et igavust peletada. Barbarus: "Sõda on kriipsu läbi tõmmand kuupaistelisest meeleolu lüürikast ja idüllitsemisest; dekoratiivse — ajawiite + ilutsemise luule asemele tekib aktiiwne konstruktiiwne lüürika. Aeg wajab uut sisu, ruum wärsket wormi." Psüholoogiline juurdlemine võtab liiga palju aega. See on koha pääl tammumine ja elu woolab meist mööda.
No comments:
Post a Comment